Su ostukorv on hetkel tühi!
Oli esimese aasta, teise semestri lõpp. Ühes aines oli vaja valida temaatiline raamat, mis puudutaks, toestaks ja edasi arendaks mõtteid eelmisel semestril valminud teemaportfoolio osas. Lindsay Gibsoni teosest “Adult Children of Emotionally Immature Parents: How to Heal from Distant, Rejecting, Or Self-Involved Parents” , kus autor jagab emotsionaalselt ebaküpsete vanemate poolt kasvatatud laste emotsionaalset vundamenti ja võimekust. Raamat puudutab inimese arengut lapsepõlvest kuni täiskasvanueani, seega kaudselt on raamat andragoogikaga seotud. Ent sisu poolest on autor kirjutanud siiski psühooloogia valdkonna teose.
Reflekteerin
Meenub “Õppimine ja areng” ainest sõnade definitsiooni teemakäsitlus. Mõisted ja kuidas need inimese teadvuses arenevad. Mis on üldmõiste, tavamõiste, teadusmõiste. Iga mõiste omakorda mõjutab see seda, millele inimene mõtleb, millist sõna ja tähendust seostab. Ma tean, et olen andragoog, aga esimese õppeaasta möödudes tundub, et andragoogikat tegelikult ilma psühholoogiata omastada ei saa (Mezirov, 2020). Nõustun siinkohal Mezirovi ja Rogersi teooriatega kuna minu silmis elame endiselt emotsionaalselt ebaküpse ühiskonna ajastul.
Kuigi tehnoloogia, teadused jms on arenenud aastate jooksul, siis inimesed on jäänud suurel määral samaks (Harari, “Nexus”, 2025). Suuremas osas on inimkond ebaküps kuna sellist reaalset “ärkamist” ei ole me kogenud. Renesanss ehk tuleb sellele lähedale, kui ülistasime kunste ja teadusi ja loodust. Haritud inimene oli siis väärtuslik inimene.
Kui vaadelda inimkonna arengut läbi Strauss-Howe 1991. aastal ilmunud teoses oleva generatsiooniteooria, siis oleme ühiskonnana kordamas rütme ja käitumist iga 80 aasta tagant. Kutsuge mind pessimistiks, aga arvan, et enamus inimesi ei ole teadvusta endale, kuidas oleme ühiskonna ja indiviidi tasandil jäänud emotsionaalse arengu osas toppama. Kuidas me saame eeldada, et järgmine generatsioon on “parem” või “arenenum” või “targem”, kui sellele eelnev ei proovi juba olla parem, areneda ja saada targemaks. Tulevik on mineviku laps. Ja meie oleme selle lapse vanavanemad. Ainult olevikus on meil võimalik astuda automaatseteks saanud protsessidele vahele ning viia läbi reaalset muutust.
Miks inimesed ei vali end emotsionaalselt arendada enne, kui nad ühiskonnas endale nime hakkavad tegema? Miks on meil täis kasvanud(tühik on meelega lisatud) lapsed juhtimas riike, ettevõtteid, kogukondi või töötamas haiglates, politseis, poliitikas? Miks on Trump vanem meesterahvas kaheksa aastase emotsionaalse vanusega? Miks Helmede poliitilised suhtlustaktikad sarnanevad põhikooli kiusule? (Goleman, 1995)
Miks on mõni vanaema küürus, hädine, mentaalselt lukus ja ainult kurdab, kui teine vanaema tuuseldab mööda põlde, istutab taimi, küpsetab kooke ja võtab lapselapsi vastu selgelt säravate silmadega?
Miks meie, täiskasvanud, ei küsi neid küsimusi?
Olen andragoog või psühholoog? Mõlemat
Need valdkonnad kõnnivad käsikäes. IGA VALDKOND + psühholoogia on nõnda.
Ma ei ole veel kindel, kas täielikult usun, et igal täiskasvanul laskub kirjutamata kohustus enda vaimse tervise eest võtta vastutus ja tunda ennast läbilõhki, enne kui hakatakse aitama teist kriisiolukorras, kasvatama last või juhtima inimesi (Frankl, 1946). Nii palju armu mu sisemine kriitik annab, et kõigil on raskeid momente ja alati ei saa olla enda üle täielikult kontrollis, seda kogenud isegi.
Olles täiskasvanu kes kasvatati emotsionaalselt ebaküpse vanema poolt ja ise olnud emotsionaalselt ebaküps enamus enda lühikesest täiskasvanu elust, siis olen palju tundnud neid vitsasid, mis näkku löövad, kui ennast ei oska väljendada, reguleerida, maandada jne. Mul pole palju sõpru alles, kes mul oleks lapsepõlvest või kooliajast või mingist grupist, kuna paljud suhted, mis mul olid, lõppesid, sest ma ei osanud ennast emotsionaalselt reguleerida. Võtsin selle kõik üksinda ette ja õppisin, ikka veel õpin, kuidas püsivalt olla küps ja adekvaatne täiskasvanu. Isegi pärast ATH ja autismi diagnoosi saamist mõistsin, et mu diagnoosist tohi saada vabandus. Kõik inimesed on võimelised õppima ja leidma viise igapäeva elu suhtes kohandumiseks, isegi DSM-5 (2013) rõhutab, et diagnoos ei määra indiviidi arengupotentsiaali.
On palju neid, keda ei õpetanud nende ema, vanavanemad ega kooliõpetajad läbi välise motivatsiooni vaid hoopis internet, raamatud, inimeste jälgimine ja imiteerimine läbi sisemise motivatsiooni ning autonoomsuse saavutamise (Rogers, 1969). Mulle õpetas kogemus, et tagasi astumine ja aegajalt enda väiksemaks tegemine lasi vaadelda uusi olukordi ja lahenduskäike. “Oh, nii saab ka?” on ahhaa, mis on mu peast läbi käinud mitmel korral. Näiteks, kui olen vaadelnud inimesi omavahel suhtlemas keerulistel või emotsionaalselt intensiivsetel teemadel jäädes samal ajal suhtlusviisilt rahulikuks.
Ehk osa minust projekteerib, et inimesed peaksid rohkem rõhku panema psühholoogia mõistmisele kuna mina pidin seda tegema. Ma pole kindel, kas tegemist on puhta peegeldusega või mu enda sisemine kriitik ei taha mulle armu anda. Eristades enda sees seda mõtet ja tunnet, jääb uskumusest siiski jääk. Ilma peegliteta ühiskond ja inimene ei areneks.
Psühholoogia pole pseudoteadus ega vajalik vaid emotsionaalselt kriisis inimestele. Isegi, kui inimese elus pole toimunud traumat või minevikus halb lapsepõlv, siis oleme sotsiaalsed ja emotsionaalsed loomad ning hirmuäratavad, isegi ootamatud kogemused mõjutavad meid. Elus juhtub paljut ja igaüks võib emotsionaalselt hätta jääda. Selleks ei pea olema eelsoodumus. Ka positiivne lapsepõlv tähendab, et kui inimene seisab silmitsi emotsionaalselt uue ja intensiivse olukorraga, siis on tegemist uue kogemusega, mida aju koheselt ei registreeri ja me nö “taandareneme” selles momendis lapseks tagasi, kes kogeb midagi täiesti esimest korda ja meie täiskasvanu aju otsib paaniliselt oma kogemustepagasist “viimast kogemust, mis sarnaneb praegusele uuele” (Davidson & Begley, 2012).
Alati ei pruugi olla eelnevat kogemust. Vahest elu panebki meid lapsepinki tagasi ja õpetab midagi täiesti uut. Küsimus on siis selles, et kui elu paneb meid tundma nagu väike laps, siis kuidas Sa sellega toime tuled? Kas lülitud välja? Lähed suitsule? Eemaldud olukorrast? Karjud? Nutad? Võimutsed?
Täiskasvanus võib peituda üks nukker laps, nukrast lapsepõlvest. Neid inimesi jagub sest suur hulk meie esivanemaid ei omanud emotsionaalselt intelligentsust. See polnud prioriteet vaid mõistatus. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpp ja üheksateistkümnenda sajandi algust kutsutakse psühholoogia tumedaks ajastuks (Dark Ages of Psychology inglise k.), kuna siis oli tavaks emotsionaalselt mõistmatuks jäänud inimesed vaimuhaiglasse saata. Sageli nende elude lõpuni.
Dark Age of Psychology: 1880-1920 = 105-145 aastat tagasi.
Kui Sinu ema on 40+, Sinu vanaema 60+ ja vanavanaema 90+, siis Sinu vana-vanavanem elas aastatel 1880-1920. Tema uskumused mõjutasid Sinu vanavanemat, kelle uskumused mõjutasid Sinu vanaema, Sinu ema ja tänaseks Sind. Mõtle sellele ajastule ja järelmõjule.
Ma ei soovi hetkel täpsustada, millised nägid välja haiglad, ravi ja suhtumine abivajajatesse. Sellele järgnes pealtnäha psühholoogia normaliseerumise periood (Taim, 2020), mil arenesid välja täna elementaarseks saanud stereotüübid vaimse tervise häiretest nagu näiteks depressioon, ärevus, bipolaarsus, isiksusehäired. Ühest otsast inimesed taipasid psühholoogial on mingit väärtust ent samal ajal muteerus selle olemus ning olulisus tervise kogupildis. Paanikahoog? Dramaatiline tõmblemine. Depressioon? Vaesus või midagi ise valesti teinud. Söömishäire? Kahju, aga vähemalt oled peenike. Lapsel ATH? Sa oled halb vanem, tegid midagi väga valesti.
Ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi.
Kus me siis oleme?
Viimased 20 aastat oleme rohkem teadvustanud seda, kui oluline on psühholoogiline teadus. Teadmised inimese vaimsest maailmast ja emotsionaalse intelligentsuse toestamisest on olulised teemad inimkonnana arenemise jätkamiseks. Ei saa mainimata jätta suurt hulka inimkonnast, kes on teemast kõrvale jäetud – mehed. Meeste psühholoogia fenomenil on tänaseks päevaks kõige suuremad ohvrid, olenemata vanusest, rassist, kodakondsusest või tööst. WHO 2023. aasta raport näitab, et meeste suitsiidisurmad on 3x kõrgemad, kui naistel. Sisse on kulunud harjumus poisslapsi kasvatada arvama, et nutmine on justkui nõrkuse märk ja oma tunnetest rääkimine on samaväärt, kui püksata tänaval jalutamine. Haavatavus on meeste haardest kaugel väljas ja see on süstemaatiliselt nii üles ehitatud juba sajandeid. Me peame seda endale teadvustama hakkama, et ohvriks ei saa olla ainult ühe soo esindajad, nõrgemad ja nooremad, meist erinevad inimesed ega vähemuses olevad inimesed.
Igaüks meist on võimeline olema ohvri ja päästja rollis; stereotüübile juurde andja või sellest kaugemale vaataja; autentne või võlts; psühholoog või andragoog.
Jälgin elu edasi.
Allikad:
Davidson, R. J., & Begley, S. (2012).
The emotional life of your brain: How its unique patterns affect the way you think, feel, and live—and how you can change them. Hudson Street Press.
Frankl, V. E. (1946).
Man’s search for meaning
Goleman, D. (2020).
Emotional intelligence: Why it can matter more than IQ
Mezirow, J. (2000).
Learning as transformation: Critical perspectives on a theory in progress. Jossey-Bass.
Rogers, C. R. (1969).
Freedom to learn: A view of what education might become. Charles E. Merrill.
Harari, Y. N. (2025).
Nexus: Inimvõim 21. sajandil [Nexus: A brief history of tomorrow] (K. Kerge, Tõlk.). Varrak. (Originaal teos ilmus 2025.)
Strauss, W., & Howe, N. (1991).
Generations: The history of America’s future, 1584 to 2069. William Morrow & Company.
