Kas täiskasvanuks olemine nõuab teatud küpsuse saavutamist?

Täiskasvanuks saamine on arengu protsess, kus vastutustunne, isiklikud kogemused ja haridus mängivad võtmerolli enese sügavamas mõistmises ja elu eesmärkide seadmisel. Artikli keskmes on teadlikkuse kasv ja refleksioon, mis aitavad säilitada sisemist tasakaalu ning toetavad elukestvat õpet. Selliselt saavutatakse sügavam sisemine rahulolu endaga.

Täiskasvanuks olemine ei piirdu vaid seaduses määratletud vanusega, millest alates inimene klassifitseerub täiskasvanuks, vaid see hõlmab endas teatud küpsuse saavutamist, mida siin artiklis edasi nimetan n-ö sisemiseks ärkamiseks. Sisemise ärkamise käigus muutub inimene läbi teadlikke sammude vastutustundlikumaks ning püüab leida tasakaalu oma elu ja enesemõistmise vahel (Kegan, 1982). Kuigi täiskasvanuks olemise mõiste seostub sageli välistes tunnustes, nagu iseseisvus või saavutused, siis sügavamal tasandil peegeldab see eneseavastust ja püsivat arengut (Brown 2012). See arusaam toetub paljudele teaduslikele vaatenurkadele(Kauffman 2018; Knowles 1980; Maslow 1943; Ryff 1995), mis käsitlevad inimese isiksuse kasvu ja eneseteostust kui pidevat teekonda.

Kujutlus täiskasvanuks saamisest kui kindlast eesmärgist, on tihti idealiseeritud. Lapsena nähakse täiskasvanuid sageli inimestena, kes teavad kõiki vastuseid ja omavad selget maailmapilti. Psühholoogia valdkonna uuringud (Blatterer, 2017; Erikson, 1968; Kegan, 1982; Schunk & Zimmermann 2008) näitavad aga, et täiskasvanuks saamine ei tähenda lõplikku teadlikkust, vaid pigem võimet tulla toime mitmetahuliste elu olukordade ja ebakindlustega. Uuringud (Illich, 1971; Knowles, 1980) on leidnud, et täiskasvanuks saamine ei toimu alati kindla vanuse saavutamisel – pigem algab see sisemine teekond neil hetkedel, mil inimene seisab silmitsi isikliku vastutuse ja komplekssete emotsionaalsete ning tunnetuslike nõuetega.

Varajane täiskasvanuiga ja elukestev areng

Inimese arengupsühholoogia uurimused (Brown, 2012; Goleman, 1995; Maslow, 1954) viitavad, et varajane täiskasvanuiga on tihti seotud enesele uute rollide võtmise ja sisemiste väärtuste avastamisega. Selleks ajaks on inimene kogenud mitmeid lapsepõlve ja noorukiea kogemusi, mis on loonud talle esmase arusaama maailmast ja oma rollist selles. Kui varem on enese arengule suuna andnud perekond ja haridussüsteem, siis täiskasvanuea alguses tuleb sageli otsida ise juhiseid, kuidas oma eesmärke määratleda ja saavutada. Just see on täiskasvanuks saamise keskne aspekt – vastutuse võtmine nii isiklike eesmärkide kui ka eluliste valikute eest.

Hariduse rolli ei saa täiskasvanuks saamise juures alahinnata (Illich, 1971;Knowles, 1980). Lapsepõlves ja noorukieas kujundavad just haridusasutused paljuski inimese väärtushinnanguid, õpetades talle nii sotsiaalseid norme kui ka individuaalset vastutust. Andragoogika vaade on, et õppimine peaks jätkuma ka täiskasvanuna, keskendudes nii formaalsetele kui ka mitteformaalsetele teadmiste allikatele. Elukestev õpe aitab inimesel mõista, et areng ja kasv ei lõppe ametliku hariduse või tööle asumisega, vaid et areng ja kasv on igapäevased täiskasvanud inimese elulised väärtused, tänu millele ta mõistab end paremini. 

Eneseteostus ja teadlikkuse kasv täiskasvanueas

Täiskasvanuks saamine ei tähenda mitte ainult õppimist ja karjäärilisi edusamme, vaid ka enese küsitlemist (Mezirov, 1991). Seda sisemist kasvu on nimetatud ka sisemiseks ärkamiseks või küpsemiseks. Psühholoog Abraham Maslow esitles eneseteostuse kontseptsiooni, mis viitab inimese püüdlustele jõuda oma tõeliste vajaduste ja võimaluste täitumiseni. Täiskasvanueas on inimesel võimalik omandada arusaam oma tugevustest, nõrkustest ja emotsionaalsetest vajadustest, seeläbi olles võimeline suunata oma elu teadlikult oma sisemiste väärtuste ja nendega kooskõlas isiklike eesmärkide poole.

Selles eneseteostuse protsessis on oluline refleksioon ja kriitiline mõtlemine. Mõned eksperdid rõhutavad (Erikson, 1968), et täiskasvanuks saamine ja ärkamine nõuavad pidevat enese mõistmise süvendamist ja väljakujunenud arusaamade ümberhindamist. Kui noorena võetakse omaks sageli vanemate ja ühiskonna poolt pakutavad tõekspidamised, siis varajases täiskasvanueas astutakse samm iseenda tõekspidamiste ja väärtuste suunas. Sellele järgnev teadlikkuse kasv on seotud inimese võimega teadlikult muuta mineviku harjumusi ja mustreid, arendades oskust sügavamalt mõista oma ainulaadseid soove ja vajadusi. 

Kokkuvõtteks

Tänapäeva ühiskonnas, kus täiskasvanud inimesed seisavad tihti silmitsi keerukate valikute ja suurenenud stressiga, on oluline mõista täiskasvanuks olemist kui pidevat enesearengu teekonda. Just sellega kaasnev teadlikkus ja oskus end arendada toetab inimesi nii sisemise tasakaalu kui ka emotsionaalse heaolu säilitamisel. Täiskasvanuks saamise teekond toob kaasa arusaamise, et areng pole kunagi lõplik ja ärkamine on seisund, kus inimene võtab täieliku vastutuse oma elu, valikute ja väärtuste kujundamise eest. See on sisemise tasakaalu hoidmine, mis põhineb eneseteadlikkusel ja usaldusel ning aitab inimesel mitte ainult kohaneda, vaid ka olla teadlik ja terviklik oma eesmärkide suunas liikumisel.

---

Autor: Hanna-Lysa Kenk, Tallinna Ülikooli andragoogika esimese kursuse üliõpilane

Artikkel on valminud TLÜ Andragoogika bakalaureuseõppe 2022. aasta sügissemestri kursusel „Esitlus- ja aruteluoskused“.

https://epale.ec.europa.eu/et/blog/kas-taiskasvanuks-olemine-nouab-teatud-kupsuse-saavutamist

---

_Allikad:

_{Knowles, M. S. (1980). The Modern Practice of Adult Education: Andragogy vs. Pedagogy} 

_{Maslow, A. H. (1943). A Theory of Human Motivation. Psychological Review, 50(4), 370–396.}

_{Ryff, C. D., & Keyes, C. L. M. (1995). The Structure of Psychological Well-Being Revisited. Journal of Personality and Social Psychology, 69(4), 719–727.}

_{Kauffman S. C (2018) Self-Actualizing People in the 21st Century: Integration With Contemporary Theory and Research on Personality and Well-Being,  Journal of Humanistic Psychology 1–33.}

_{Erikson, E. H. (1968). Identity: Youth and Crisis}

_{Blatterer, H. (2007) Coming of Age in Times of Uncertainty}

_{Goleman, D. (1995). Emotional Intelligence: Why It Can Matter More Than IQ Maslow, A. H. (1954). Motivation and Personality}

_{Mezirov (1991) Transformative Dimensions of Adult Learning}

_{Kegan, R. (1982). The Evolving Self: Problem and Process in Human Development Harvard University Press}

_{Brown, B. (2012). Daring Greatly: How the Courage to Be Vulnerable Transforms the Way We Live, Love, Parent, and Lead.}

_{Schunk, D. H., & Zimmerman, B. (2008). Motivation and Self-Regulated Learning: Theory, Research, and Applications.}

_{Illich, I. (1971). Deschooling Society”}