Tõlgendus vs Vaatlus: elu kogemise duaalsus

Elu kogemiseks on võimalik rakendada mitmeid perspektiivne. Inimene üldiselt veedab oma elu autopiloodil ega alati vali teadlikult elu kogemiseks subjektiivsusest alternatiivset vaatepunkti. Mõtestan lahti subjektiivse tõlgendamise ja intersubjektiivse-objektiivsuse vaatluse teooria ning pakun Sulle mõtteainet elu kogemise mitmekülgsustamise teemal. Minu uskumus on, et kui inimene suudab omandada objektiivse vaatluse oskuse, siis saab seda tööriistana kasutada, et elus erinevatel hetkedel, emotsioonidest olenemata, olla võimeline kainelt ning objektiivselt mõtlema, otsuseid langetama ja kogemusi omandama.

Subjektiivsuse ja intersubjektiivse-objektiivsuse vaade

Inimese nö. automaatne seadistus on subjektiivne tõlgendamine ehk elu kogemine isiklikust vaatenurgast. Välisest maailmast saadud informatsioon analüüsitakse personaalsest perspektiivist läbi ning järeldused toetuvad ühe inimese emotsionaalse ja füüsilise elukogemuse najale.

Alternatiivselt võib elu kogeda läbi intersubjektiivse-objektiivse vaatluse (edaspidi artiklis neutraalne vaatlus) ehk lasta lahti isiklikest kogemustest, emotsioonidest, hirmudest ja uskumustest ning kogeda reaalsust sellisena nagu see olevikus on. Vaadelda ruumi ja selles olevaid elemente, tajuda valgust, õhku, seltskonda, oma keha. Objektiivselt vaadeldes välismaailma poolt pakutavat informatsiooni saame seda tõlgendada üldistatuna ja ilma emotsionaalse seoseta. Võtta vastu “toorest” infot.

Neutraalne vaatluse teooria seostub tihedalt näiteks:

• idamaades budismi ja meditatsiooni praktikaga
• filosoofias stoitsismi vaatega (Seneca)
• lääneühiskonnast teadlikkuse e. “mindfulness” praktikaga (Jon Kabat Zinn)
• psühholoogias kognitiivse käitumisteraapia vormiga (Aaron T. Beck).

Kuna subjektiivsuse vastandiks on objektiivsus, siis on õigem käsitleda antud teooriat intersubjektiivsest seisukohast. Neutraalse vaatluse eesmärk ei ole täielikult lahti ühendada end mitmekülgselt tõlgendatavast reaalsusest, vaid kaugeneda isiklikust seisukohast. Vaadelda olukorda kaugemalt, aga mitte mitte-inimlikust vaatest.

Näiteks: Eestlase subjektiivne tõlgendus tammepuust ja vaarikapõõsast puudutab eestlust. Tamm on Eesti rahvuspuu ning vaarikapõõsad kasvavad paljudel maakohas ja kodumetsades. Neid objekte oma reaalsuses kogedes vallandab eestlases mitmekülgne mälestuste ja patriootluse emotsionaalne kognotsioon. Kui sama puud ja põõsast vaatleks indiaanlane, siis tema jaoks rakendub neutraalne vaatlus: mingi puu ja marjapõõsas. Täielik objektiivsus, mis pole võimalik, laseks lahti inimkonna kokkulepitud reaalsuse tõlgendusest, et tegemist on üldse puu ja põõsaga.

Fenomenoloogia, relativism ja subjekt

Tõlgenduse vs Vaatluse teooria seondub kahe vastanduva filosoofiaga: fenomenoloogia ja relativism.

Fenomenoloogia on filosoofia, mis püüab objektiivselt uurida subjektiivse, teadliku kogemuse olemust. Selle asemel, et uurida vaimseid seisundeid, püüab fenomenoloogia kirjeldada teadvuse universaalseid omadusi, vaadeldes, kuidas asjad meile pealtnäha paistavad, sõltumata mis tahes teoreetilisest raamistikust või eelarvamustest. Selle koolkonna rajaja Edmund Husserl töötas välja meetodi, mida nimetatakse epoché ehk „fenomenoloogiline sulg”, mis on teadlik tegevus, mille käigus peatatakse kõik hinnangud, eeldused ja eelarvamused maailma kohta, et keskenduda puhtale kogemusele.

Relativism on filosoofiline uskumus, mis eitab universaalse tõe olemasolu. Selle seisukoht on, et teadmised, moraal ega reaalsus pole fikseeritud, vaid on tihedalt seotud konkreetse viitekehaga, nagu kultuur või ühiskond. Kuigi see võib tunduda sarnane subjektivismiga, on relativism erinev, kuna see põhineb olemasoleval reeglistikul, mille on kehtestanud ja millele toetub ühiskond, mitte ainult isiklik arvamus. Näide Eesti ja India vaatlejatest on suurepärane illustratsioon kultuurilise relativismi toimimisest; tamme tähendus on suhteline kultuurilise konteksti suhtes.

Subjektiivsus on filosoofiline idee, mille kohaselt meie enda vaimne tegevus nagu meie tunded, taju või uskumused, on kogu teadmise ja tõe ainus alus. Selle vaate kohaselt ei ole olemas objektiivset reaalsust, mis oleks sõltumatu meie individuaalsest teadvusest. See, mis on „tõene” või „õige”, on lihtsalt see, millesse me isiklikult usume.

Näiteks ütleks tugev subjektivist, et „õun on punane” ei ole väide õuna enda kohta, vaid pigem minu isikliku kogemuse kohta õunast. Väite tõde sõltub täielikult minu individuaalsest tajust. Kui oleksin vastavalt värvipime, siis ei oleks minu jaoks õun punane.

Kuigi subjektivism keskendub individuaalsele meelele kui lõplikule autoriteedile, on oluline eristada seda relativismist, mis seostab tõe laiemate raamistikega, nagu kultuur või ühiskond.

Fenomenoloogia rajaja Husserl mõistis, et keskendumine individuaalsele subjektiivsele kogemusele võib tekitada probleeme. Ta leidis, et tõeliselt objektiivset reaalsust on võimalik mõista ainult ühise, vastastikuse arusaamise kaudu. Ta jõudis järeldusele, et intersubjektiivsus (mitme inimese subjektiivsest meelest tekkiv ühine arusaam) on objektiivsuse alus.

Just läbi suhtlemise teistega ja nende erinevate perspektiivide tunnustamise sama maailma suhtes saame hakata mõistma ühist, objektiivset reaalsust, mis eksisteerib väljaspool üksiku mõistuse piire.

Intersubjektiivsest vaatest saame näha maailma inimeste loodud jagatud kogemusest. Nii eestlane kui indiaanlane võivad vaadata samat tammepuud ja mõlemad järeldada, et nad vaatlevad pruuni tüve, roheliste lehtede ja viljadega puud. Inimkeskne objektiivsus pakub omal näol universaalset tõde. Kõik täiskasvanud tunnevad ära õuna, auto, põõsa ja puu. Marjad põõsal tähendavad, et see taim kannab vilju, aga ilma subjektiivsuseta või relativismi sõnul kokkulepitud reaalsust puudutamata, ei tea inimene, kas marjad on söödavad või mürgised.

Tõlgendan siin, vaatlen seal

Kuidas erineb tõlgendatud kogemus vaatlusest? Mis eesmärk on inimkesksel objektiivsel vaatlusel ja millal seda rakendada? Kas tõlgendamine on hea või halb harjumus?

Tõlgendatud reaalsus on iga inimese subjektiivselt töödeldud info tulem. Lihtsalt öeldes: see mida Sina näed, oleneb sellest, mida Sina oled oma elus õppinud ja kogenud. Kui vaatad tammepuud, siis Sina, kui eestlust kogenud inimene, seostab selle vaatega vastavad teadmised (rahvuspuu, hiidmetsad, lehtmetsad, tammetõrud). Välismaailmas nähtud puud, põõsad, inimesed, värvid, helid ja lõhnad suubuvad meie meelte kaudu otse ajju, kus infotöötlus hakkab pihta. Elu kulgedes kogume endasse erinevaid nö. “filtreid”, mis moondavad infot selle töötlemise käigus ja valminud tõlgendus on unikaalselt meie oma. Mitte ükski inimene siin maailmas ei mõtle identselt teise inimesega ega ole võimeline tõlgendama reaalsust täpselt samamoodi nagu keegi teine.

Subjektiivsest seisukohast elu tõlgendamine on elementaarne inimkogemus. Nii oleme me loomariigist välja arenenud. Läbi inimkonna vajaduste, soovide ja arusaamiste eri tõlgenduste. Selle tulemina on sündinud kunst, kirjandus, muusika ja erinevad kogukonnad. Tänu intersubjektiivsele tõlgendusele on meil erinevad riigid, kultuurid, keeled, rahvustaimed, muusikažanrid ja riietumisstiilid. Eestlased, lätlased, indiaanlased, filipiinlased, ameeriklased.

Järeldus on, et neutraalne vaatlus on eneseregulatsiooni oskus. Kuigi elus on momente, kus lülitub antud perspektiiv automaatselt sisse, siis ei ole tegemist elementaarse inimkogemusega. Objektiivne vaatlus ilma teadliku aktivatsioonita esineb kõige rohkem pingelistest, traumaatilistes ja muul moel elumuutvates momentides ehk tihtipeale enesele teadmata või lausa “kogemata”.

Neutraalne vaatlus, kui vaimse heaolu tööriist

Mõtle tavalistele, igapäevastele olukordadele, kus võid olla autopiloodil ehk oma subjektiivselt tõlgendatud kogemises kinni:

Näide 1: Liiklusummikud.
Inimene on subjektiivsuse “autopiloodil”: ta tunneb viha ja frustratsiooni, mõtleb, “miks just nüüd ja praegu peab minuga see ummik juhtuma, täpselt siis kui mul on kiire!?“.
Objektiivne vaatlus aitaks tal näha olukorda neutraalselt: “Tegemist on paljude autodega teel, see on olukord, mida ma ei saa muuta. Minu emotsioonid ei muuda seda. Kasutan hoopis seda aega nii, et vaatan teisi autosid, pilvi taevas, mõlgutan oma mõtteid ja hingan rahulikult.“

Kasu: Reguleerid enda närvisüsteemi ja läbi rahuliku hingamise saad end maandada. Kogu lähenemine vähendab Sinu kehas kortisooli (stressihormoon) ja aitab emotsionaalset heaolu tasakaalus hoida.

Näide 2: Sotsiaalmeedia.
Koht, kus saame igapäevaselt kogeda tõlgenduse vs vaatluse erinevust. Mõni kommentaar sotsiaalmeedias võib subjektiivse tõlgendamise tagajärjel tunda isikliku rünnakuna.
Objektiivne vaatlus aitaks näha, et tegemist on lihtsalt sõnadega ekraanil, mis peegeldavad teise inimese emotsioone ja uskumusi, mitte Sinu väärtust ega ilu.

Kasu: Hoiad enda enesehinnangut ja enesekindlust sõna otseses mõttes tervena. Enda võrdlemine teistega või iga kommenteerija subjektiivset hinnangut (eriti sotsiaalmeedias) arvesse võttes ei saa me ilusamaks, targemaks ega inspiratsiooni enda osas.

Näide 3: Konflikt perekonnaliikmega.
Subjektiivne tõlgendamine paneb inimese reageerima emotsioonidest lähtuvalt ja sellega kaasneb terve isiklik ajalugu selle perekonnaliikmega, kellega konflikt on. Nt. emaga tüli käigus meenuvad kõik korrad, kui ema on olnud endast väljas, kohelnud Sind ebaõiglaselt, piiranud su vabadust (nagu koduarest, telefoni ära võtmine jne) ja seeläbi tõusevad üles tugevad emotsioonid.
Objektiivne vaatlus aga aitab hetkeks peatuda, vaadelda oma kehalisi tajusid ja reaktsioone (süda peksleb, käed higistavad) ja öelda rahulikult: “Tunnen, et see teema ajab mind emotsionaalseks. Tuleme selle juurde hiljem tagasi.”

Kasu: Perekond ja sõbrad on meie kõige lähedasem kogukond ning tugisüsteem. Minna konfliktis emotsiooniga kaasa võib kahjustada inimestevahelist usaldust ja seeläbi lükata teid üksteisest eemale. Eneseregulatsioon on kriitilise tähtsusega oskus, et hoida olulisi inimsuhteid teadlikult tasakaalus.

Mida see tööriist minu heaolus täpselt lahendab?

Lahendus viitab probleemile. Kui Sul on probleeme sellega, et tajud oma keskkonda ja ümbritsevaid inimesi nagu nad oleksid ainult Sinu vastu või tunned, et Sinu kogemused on konstantselt negatiivsed, siis on tõenäoline, et oled subjektiivse tõlgenduse perspektiivis e. autopiloodis kinni.

Mentaalselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt aitab neutraalse vaatlemise perspektiivi omandamine tuua Sinu ellu rahu ja õnne. Ehk, kui Sul on probleem, et elus pole piisavalt rahulikke aegu või vastaksid küsimusele “Kas Sa oled õnnelik?” eitavalt, siis usun, et sul on antud praktikast võimalik saada suurt kasu.

Õnneks on antud teoorial mitu väljundit nagu eelnevalt tekstis mainitud. Võid valida religioosses võtmes budismi ja meditatsiooni teekonna, filosoofilise perspektiiviga teha paradigma muudatuse ning rakendada stoitismi oma elus rohkem. Kui nõjatud rohkem teadusele, siis võid leida tuge Jon Kabat-Zinni teaduslikult tõestatud teadlikkuse praktikast või proovida Becki kongitiivset käitumisteraapiat.

.

.

Allikad:

Karin Kustassoo, Jaanus Sooväli, 2024, Tartu Ülikool, Fenomenoloogia teke ja uuemad suunad. Saateks fenomenoloogia ja kirjanduse erinumbrile: file:///Users/admin/Downloads/methis34_01_sissejuhatus%20(1).pdf

Gemini AI uurimus allikatega:
https://docs.google.com/document/d/1Cdp-rqo27HYLWSDf5kfyKAUgoKPbome2WHDQFosXlLA/edit?tab=t.0

T. Morris PhD, 2022, Philosophy for dummies

Relativism Wikipedia https://en.wikipedia.org/wiki/Relativism

Isiklik kogemus ja refleksioon